Koolivalmidus

Ta peaks teadma, et tal on keha, mida tuleb hoida; et uni, toit, liikumine, puhtus, rahu ja rõõm ei ole juhuslikud mugavused, vaid elu eeldused.

Ta peaks teadma, et tal on tunded: rõõm, kurbus, hirm, viha, häbi, uhkus, igatsus. Tunded ei ole häbiasi, vaid märgid, millest tuleb õppida aru saama.

Ta peaks teadma, et ta võib eksida, ehmuda, kukkuda, unustada ja ebaõnnestuda, ilma et ta sellest muutuks halvaks lapseks; ja et tal on õigus öelda „ei”, kui keegi teeb haiget, alandab, hirmutab või sunnib tegema midagi, mis tundub halb.

Ta peaks teadma, et tema keha ei kuulu teistele kasutamiseks ega käsutamiseks. Tal on oma osa ühises elus: kodus, lasteaias, mängus, söögilauas, looduses, külas ja hiljem koolis.

Ta peaks oskama küsida abi ilma häbenemata. Ta peaks oskama rääkida, mitte ainult nutta, lüüa või põgeneda. Ta peaks oskama lõpetada tegevuse, kui see muutub ohtlikuks või teisele haiget tegevaks.

Väga oluline on, et laps oskaks vahet teha: „ma tahan” ja „on vaja” ei ole sama. Samuti: „ma ei taha” ei tähenda alati, et seda ei pea tegema.

See on enesevalitsemise algus. Mitte käsu järgi allumine, vaid tasapisi kujunev arusaam: minus endas peab hakkama tekkima kord.

Ta peaks aru saama, et õppimine ei tähenda ainult tähtede ja arvude omandamist. Inimene õpib ka siis, kui proovib, uurib, küsib, teeb uuesti, parandab, kuulab, vaatab, võrdleb ja mõtleb.

Ta peaks aru saama, et mõni asi tuleb kohe välja, mõni asi harjutamisega, mõni asi alles siis, kui keegi aitab, julgustab või näitab ette.

Siin on väga tähtis täiskasvanu lause: „Sa ei oska veel, aga sa saad õppida.” See erineb täiesti lausest „Sa ei oska.”

Perekond ei ole lihtsalt koos elavate inimeste hulk, vaid hoolimise, abi, mälu, vastutuse ja järjepidevuse ruum.

Ta peaks teadma, et vanemad ja vanavanemad ei ole ainult teenindajad ega keelajad. Neil on oma elu, töö, väsimus, mured, rõõmud, lapsepõlv, vanemad ja õpetajad olnud. Ka ema ja isa on kunagi olnud lapsed.

Laps peaks teadma midagi oma pere loost: kust ollakse pärit, kus on kodu, mis keelt räägitakse, miks mõnda tähtpäeva peetakse, miks mõnda inimest mäletatakse, miks mõni asi on kodus kallis, kuigi tal pole suurt rahalist väärtust.

Need ei ole „viisakusreeglid” välise kombena, vaid sotsiaalse elu algoskused.

Ta peaks oskama märgata: vanaema on väsinud; väike õde ei ulatu; isa vajab vaikust; ema rõõmustab, kui laud on kaetud; vend on kurb, kuigi ei nuta.

Empaatia ei kujune loengust, vaid olukordades, kus täiskasvanu küsib: „Mis sa arvad, mida ta praegu tunneb?” või „Kuidas me saaksime teda aidata?”

Ta peaks aru saama, et armastus ei tähenda kõigi soovide täitmist. Armastus võib vahel olla ka keeld, piir, ootamine, nõudlikkus ja seletus. Kodus ei ole kõik lubatud lihtsalt sellepärast, et „mina tahan”. Ühine elu eeldab korda, rütmi, kokkuleppeid ja üksteise arvestamist.

Esiteks laps tunnistab tehtut: „Ma lõin.” Teiseks ta nimetab mõju: „Sina sai haiget.” Kolmandaks ta palub vabandust: „Palun anna mulle andeks.” Neljandaks ta püüab heastada: „Mida ma saan nüüd parandada?” Viiendaks ta sõnastab edasise: „Kui ma järgmine kord vihastan, siis ma ei löö, vaid ütlen: ma olen vihane.”

Paljas lubadus „ma ei tee enam nii” võib muutuda rituaalseks valeks. Parem on siduda lubadus konkreetse harjutatava viisiga.

Tuleb hoida ära sunnitud teesklus. Lause „ütle kohe, et sul on kahju!” võib õpetada ainult näitlemist. Parem on küsida: „Mis juhtus? Mida tema võis tunda? Mida sa saad nüüd teha?” Kui tunne pole veel kohal, saab alustada teost: aidata, parandada, tuua, koristada, oodata.

Eesti keele kõla, vanasõnad, mõistatused, regivärsid ja muinasjutud annavad lapsele tunde, et tema sõnad kuuluvad aega, mis on olnud enne teda.

Aastaringi tähtpäevad on jõulud, vastlad, lihavõtted, jaanipäev, mardi- ja kadripäev, isadepäev, emadepäev, taasiseseisvumispäev. Need annavad ajale rütmi ja mälule kuju.

Kodupaiga lood, sugupuu, koduloomad, looduses käimine, talgud, ühised toidud ja käsitöö loovad kuuluvustunde.

Subjektiks kujunemine eeldab vähemalt nelja kogemust: laps saab midagi ise algatada; ta saab midagi proovida ja eksida; ta näeb oma teo tulemust; ta saab täiskasvanu abil mõista tagajärge ja teha järgmine kord paremini.

Kui need kogemused puuduvad, jääb laps objekti seisundisse. Teda liigutatakse, juhitakse, parandatakse, hinnatakse, premeeritakse ja karistatakse. Ta ei saa küllalt kogeda, et ta ise on aktiivne alge.

Sellistes olukordades kujuneb seos: valik, tegu, tulemus, tagajärg, mõtestamine, uus valik. See on vastutustunde kasvamise tee.

Laps, kes on kaotanud usu oma mõjusse, võib hiljem õppida küll tähti, numbreid ja reegleid, aga ta ei kujune kergesti uurijaks, loojaks ega vastutajaks.

Vältida tuleks alandavat võrdlemist. Lause „vaata, kuidas tema oskab” ei kasvata tahet, vaid võib lõhkuda eneseusku. Palju parem on võrrelda last tema enda eilsega: „Eile vajasid sa rohkem abi, täna said juba pool ise tehtud.”

Last tuleb hoida tegijana, mitte ainult kuulajana. Ehitada, joonistada, uurida, parandada, kasvatada, laulda, küsida ja avastada. See annab kogemuse, et ma olen aktiivne alge.

Põhitähendus on halb: palavik, valu, nõrkus, ebamugavus. Aga kui kaasvõit muutub lapse jaoks suuremaks kui tervena olemise rõõm, võibki tekkida küsimus: milleks terveneda?

See on eriti tõenäoline siis, kui laps tunneb end muidu kõrvalisena või kiirustamise objektina. Lahendus ei ole hoolt vähendada, vaid hoolida ka tervena.

Laps peab teadma: „Me ei armasta sind sellepärast rohkem, et sa oled haige. Me näitame seda siis lihtsalt teistmoodi.”

Kohustus on see, mida tuleb teha sellepärast, et elu, suhe, roll või kokkulepe seda nõuab: ei tee teisele haiget, hoian oma keha, panen asjad tagasi, räägin tõtt, aitan, kui lubasin.

Kohusetunne kujuneb siis, kui laps ei tee midagi ainult käsu, hirmu või kiituse pärast, vaid hakkab sisemiselt tundma: „see on minu osa; kui mina seda ei tee, jääb midagi tegemata või kellelgi läheb halvemini.”

Õigustunne on juba sotsiaalne tunne: mina ei ole ainus õigustatud olend. Õiglus ei tähenda alati võrdselt jagamist. See tähendab vastavust vajadusele, panusele, olukorrale, kokkuleppele, süüle, võimele, vanusele, vastutusele.

Kui lapselt võetakse valik ära, aga nõutakse vastutust, tekib orjameelsus või trots. Kui lapsele antakse valik, aga ei näidata tagajärgi, tekib hoolimatus. Kui lapsele antakse õigused, aga ei anta kohustusi, tekib tarbijalik enesekesksus. Kui lapsele pannakse kohustused, aga ei anta õigusi, tekib allasurutus.

Moraalne õigus tekib asjatundlikkusest, ausameelsusest, hoolivusest, avalikkusest, võimest põhjendada, võimest kuulata ning valmisolekust vastutada tulemuste ja tagajärgede eest.

Kui seda ei ole, tekib võimu pseudovorm: otsustamine muutub vastutuseta käsutamiseks.

Protest võib olla vajalik, aga protest üksi ei loo uut autoriteedistruktuuri. Vaja on alternatiive. Need on teised printsiibid, mitte ainult teine inimene sama tooli peal.

Lapse jaoks tähendab see, et ta peab saama aru, milleks ta midagi õpib, milles seisneb ülesande tähendus, kuidas tema pingutus mõjub, kuidas viga uurida, kuidas tulemust parandada ja kuidas oma osa ühises töös kanda.

Seal peab olema armastus, et laps ei peaks end väärtuslikuks tõestama.

Seal peab olema tõde, et laps ei õpiks elama näitemängus.

Seal peab olema kord, et laps saaks põhjuslikkust ja piire tajuda.

Seal peab olema vabadus, et laps saaks otsustada ja proovida.

Seal peab olema nõudlikkus, et laps ei vajuks mugavusse ega abitusesse.

Seal peab olema õiglus, et laps ei muutuks kibestunuks ega salakavalaks.

Seal peab olema looming, et laps kogeks ennast aktiivse algmena.